Milleks Saigon ei saa rahu eal,
?millest see lõhn on su juustes leid,?
miks mul on hea, kui kõik viltu veab,
mis on see jõud, mis tõi kokku meid.
Vietnam, eal ühtki vastust siin ei tea,
vaid täitnud küsimused pea.
Taevas vaid ehk teab,
kuidas saatus kõik nii seab,
et miski mind kui siin ei seo
see ainus öö kõik muutis heaks.
Kes on see hing, kellel roostesäng,
miks leban siin selles umbses toas,
miks on ta hääl justkui kellamäng
ja ta parfüüm ajab segi pea.
Vietnam, kas tead, et see su lahtub raev,
sest selles riigis puudub aeg.
Taevas vaid ehk näeb,
kuis on malbed tema käed,
ma tundnud naisi ennegi,
kuid ebalus mus tärkab siis...
Taevas andku nõu,
kuidas leida endas jõud
sind aidata, kuid peagi läen
ja tean, et kõik mul mällu jääb.
Siiamaani mul näis, sõda kaugele jäi
see vaid telekas käis,
mulle tundub, et kõik laabub taas.
Ehkki siin on kool, lokkab vaid korruptsioon,
mõnus paik on Saigon vaid siis,
kui töötad saatkonnas.
Kui nöör on peos, see tõmba ning
sa saad kõik ja hõiskab hing
sest on olemas kõik, mis on paelund sind.
Taevas, miks just siin sööbis mällu mul see piin,
ta nägu meelde mulle jääb
ja sealt ei läe ja eal ei kao,
ei kao.
